Laupäev, 13. august 2011

Prangli, päev nr.1

Jagan nüüd teiega oma imetoredat kahepäevast reisi isaga (love you, daddy!). Sihtkohaks Eesti kõige põhjapoolseim pidevalt asustatud saar Prangli. Kuna juttu ja muljeid on kohutavcalt palju, otsustasin postitada mõlemad päevad eraldi (just in case). ^^

Reisi algus oli neljapäeva hommikul kell 4, kui isa sõber meile järgi tuli. Kiire sõitjavahetus majajuures ning Tallinna poole. Esimene peatus Võrus, Statoilis. Sealt sai kiirelt kanawrapi, pähkleid ja Digestive küpsiseid kaasa ostetud. Rääkides Statoili kanawrapist ei suuda ma kunagi märkimata jätta, kui hea ning vürtsine see on. Kuigi-kuigi koostisosade peale peab piiluma läbi sõrmede, ka see ei ole E-ainete vaba maiuspala :(. Kuskil kella 8-saks jõutsime Tallinasse, kus ütlesime isa sõbrale head aega ja sõitsime sadama poole, tema autoga. Sadamasse jõudes (olles 2 korda juba ära eksind) tuli ilmsiks huvitav fakt, laev, mis interneti andmete kohaselt oleks pidanud kell üheksa väljuma, ei kavatsenudki seda teha enne poolt 2-te päeval. Imeline! Niisiis pärast terve hunniku fotode klõpsimist ja laeva väljumiskellaaegade üleskritseltamist läksime rannaäärt uurima. Tihti lõppes tee randa tõkkepuu, aia või eravalduse sildiga, lausa ahastama panev, kui palju inimestele meeldib ennast müüridega ümbritseda. Käisime ka Viimsi vabaõhumuuseumis, Tallinna lähedal mererannas ning ühe tuletorni juures, mille nime ei tea ma isegi pärast selle juurde mäkke ronimist, mäe kalle oli umbes 45-kraadine (vähemalt!). Enne sadamasse tagasiminekut käisime veel Viimsi konsumis ja -marketis, kust sai muretsetud ka öökapilugemist saarele, Oma Maitse uus number (peaks ka võibolla tellima hakkama?), mille lehitsesin läbi juba enne saarele jõudmist, uudishimu oli lihtsalt LIIGA suur. Kella ühe ajal kohale jõudes saime õnnelikult laevale ning sõit saare poole algas. Peaks ka vist ära märkima, et vihma saime ainult üks kord hommikul, ülejäänud 2 päeva oli saarel super-suveilm. Laeval küsisin isa käest, et kas tal on ka aimu, kus me ööbime, tuli aus vastus, ei tea. Õnneks lahenes olukord siis, kui laev Pranglil maabus, meie juurde tuli naine, "Tere, mina olen Tiina," tegemist on Prangli kooli direktrissiga, kelle juures öö ka veedetud sai. Majutus oli korralik, 2-inimese tuba, võimalus sauna minna, 20 eurot (juurot). Pärast põgusat lõunasööki, kadusime kiirelt saarele kondama, pärast kohalikku Laurentiuse kabelit läksime mööda mingit tundmatud rada mere äärde..... Ja sealt algas ekstreem kuna meil oli kinnisidee liikuta mööda rannajoont. Mitmes kohas pidi isa mind ühelt kivilt teisele kandma, seda loomulikult hetkeni, millal mul lõplikult villand sai. Peagi olime mõlemad rõõmsalt paljajalu äärmiselt soojas (!) vees, libastudes vahepeal vetikastel kividel. Just sealt rannast leitsime me ka pudeliposti, mis oli 10.juulil posti pandud. Kirjutajaks iiri tüdruk Hannah. Äärmiselt armas ja romantiline seik mälestustesse. Liikudes edasi saime aru, et valged liivarannad ei asu ÜLTSE selles saareosas, meile jäid ainult haisvad adrumülkad, Shreki tunne tuli peale, kui sai järjekordselt astutud enda aruts kindlale pinnale ning vajusid seejärel põlvedeni soppa. Kahjuks kõige jubedamates kohtades ei olnud aega pilte teha. Hiljem kõndisime juba kabeli juurde jalgu pesema ja sealt edasi Musta Luugi juurde einestama. Must Luuk on saare ainus nn. kohvik, kust saab osta pitsat, hot-dogi, jäätist (ainult Väikese Tomi topsi), kohvi-teed, ninni-nänni ning kuivatatud kala. Isa muretses endale sealt kohvi, hot-dogi ja kala. Kohvit kiitis, hot-dogi ajas endale lihtsalt sisse, ei tulnud sealt mingeid kommentaare, kala kiitis ka, pidavat täpselt õige maitsega olema. Kohvi ja tee kõrvale sai kuulatud kohalike noorte ässade (no palun) kogemusi peo panemises ning veidike aega hiljem rääkis isa vähemalt pool tundi juttu meestega, kes tegid hiljuti uppunud laeva osadest sõidukit. Laevaõnnetus paistis päris kohutav, laev täielikult juppiteks ja kapten uppus koos laevaga (traagiline). Õhtu sai lõpetatud sadamas ringi uidates, nägime vanu laevu, palju rauda ning kitsekarja, ühest tegime pilte ka (kiitused oma seebikarbile aastatest eKr). Käisime ühes vanas sõjaväeosas ka, seal tegi isa mulle tuuri,teemal kuidas see elu seal siis ikka käis, imelikult käis, leiva-ahju ja söökla seinal oleva roosiga. Leiva-ahjust enda suurepärase blondiini-mõistusega pilti ei teinud (kümme punkti rumala mõtlemise eest). Oleksime veel kauemgi ringi tuianud kui jalad alla ei oleks andnud, rannaäär andis ikka korraliku trenni. Ööbimispaika jõudes kobisin mina koheselt kuivatatud greibi ning tumeda šokolaadi seltsis Oma Maitse taha ohhetama. Kaks retsepti sai ka ära märgitud, nähes suvikõrvitsa-spagette arvas isa, et ma olen tõesti ära pööranud, müslimagustoiduga olid teised lood. Aga hetkeks marjadest, neid oli saarel palju, vaarikad, mustikad, pohlad, KIRSID(!), lausa nii palju, et mõtted rändasid toas olevate küpsiste ja külapoes kndlasti leiduva jogurti peale, kokkamine on ravimatu haigus ^-^. Vahepeal käis isa all (me ööbisime teisel korrusel) kohalikele hapukurki ning hansat (setude alkohol) pakkumas, tagasi tulles patsudas hellalt kõhule, seletades kui hea praetud lest ikka on. Mina nii suur kala-armastaja ei ole, niiet eriti seda kala taga ei nutnud. Aga isal on kinnisidee, et saarel olles peab kala saama, kõige parem, kui erinevat sorti. Ülejäänud õhtu läks rahulikult, kuskil kell üheksa keeras isa ennast magama, mina pugesin põhku veidike hiljem pärast maniküüri (jah, ma ei kannata koledaid küüsi) tegemist. Uni tuli kuidagi hetkega..... Aga peaaegu oleks unustanud, päikeseloojangut sai ka nautitud.

Pildid:





Ülejäänud pildid laen siis, kui arvuti minuga koostööd teeb

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar